Öösike öösitab ööös

Algselt ilmunud ajakirjas Anne, 2/2005

Kõigest mõne aasta eest kuulusin suurde külmetushaiguste põdejate perre, keda kaamoseajal üks piinav nohu teise otsa kimbutamas käis. See lõputu ja möödapääsmatu ravimitega mässamine oli aga kaunikesti ebameeldiv ja kulukas. Ükski paljukiidetud profülaktilistest imerohtudest — C-vitamiin, punane päevakübar, tsink, küüslauk, mesi — ei mõjunud. Küllap on need tervisele kasulikud, ent kui organismil on vajaka millestki muust, siis nad imet teha ei suuda. Ei aidanud ussi- ega püssirohi. Nii kestis see seni, kuni avastasin enda jaoks lihtsa ja odava, kuid hämmastavalt tõhusa arstimi, mis ületas kuhjaga kõik minu ootused ja seljatas nii mõnegi ligihiiliva tõve. Nimelt alustan iga oma päeva sellega, et hülgan sooja voodi ja suundun otsejoones õue. Seal keeran duši lahti ja pladistan mõned meeldivad minutid jääkülma vee all. Nõnda aasta läbi, igasuguse tuule ja ilmaga, olgu kas või kakskümmend viis kraadi külma. Kui talve tulekuga välikraan kinni külmub, toon õue paar ämbritäit vett ja kastan ennast.
Nii mõneski uudishimulikus on see äratanud huvi nalja oma silmaga näha. Olen ikka vastanud, et meil pealtvaatajaid ei ole, ainult osalejad. Tegelikult on siiski väike publik — hommikusuitsu mahviv, ennast paksult riidesse toppinud elukaaslane ja vee suhtes umbusklik koer. Mõlemad kaevad ohutust kaugusest, et ega selline inimene ikka päris normaalne saa olla, kes vabatahtlikult külma vee alla kibeleb.
Enne karastamist arvasin väheke sedasama ka oma isa kohta, kes samuti ennast iga päev õues veega üle kallamas käib ja pakasega vaid lühikeste pükste väel aias lund roogib. Märkasin, et ta ei ole peaaegu kunagi haige. Niisamuti oli nohutamine ja köhimine sama hästi kui tundmatu ühele mu arstist sõbrale. Kui ma imestust avaldasin, et kuidas see iga päev tõbiste patsientidega kokku puutudes võimalik saab olla, selgus, et temagi peletab hommikuti und külma dušiga. Nii olid mul elavad eeskujud olemas, kuid ma ei rutanud neid sugugi vaimustusega järgima. Tagasi hoidis pisuke pseudohirm, eelarvamus, et seesugune tegevus pole minusuguste õblukeste jaoks.

MITU HEAD PÕHJUST

Karastamine sai minu eluviisi lahutamatuks osaks pooljuhuslikult, 2005. aasta palavatel suvepäevadel, mil ennast pidevalt õueduši all jahutamas käisin. Kuumad ilmad said otsa, saabusid sünge sügis ja vilu talv, kuid minu külmaveevaimustus koos hanede ja luikedega ära ei lennanud. Sain koguni innustust juurde, sest esimesed head tulemused ei lasknud ennast kaua oodata.
Kui varem jäin iga aasta septembris raudkindlalt haigeks, siis seekord nii ei juhtunud. Üleüldse olen sest ajast saati olnud kerge palavikuga nohune-köhane ainult üks kord. Paaril korral, kui olen haigusvimma käes vaevlevate koduste keskel oma “nakkuskindlust testinud”, on ka ähvardanud tõbi kallale tulla, kuid õnneks on köik piirdunud mõne aevastusega. Kui karastajad üldse haigestuvad, siis tavaliselt põevad nad haiguse läbi tunduvalt kergemini. Ka talisuplejad väidavad, et külmetushädad on neile tundmatud, nõndasama on nad jääauku uputanud oma kroonilised haigused ja masenduse.

Sama hakkasin tähele panema ka enda juures. Krooniline kurgumandlipõletik ja seljavalud — vastupidi mu algsetele kartustele — tuultele vallali õuel sulistamise tagajärjel mitte ei ägenenud, vaid pigem taandusid. Koos tugevnenud immuunsusega ilmub herpeski hoopis harvemini huulele. Ja väidetavasti pidavat jahe dušš aitama ka tsellulidi korral. Varem tükkis mul päeva jooksul korduvalt unetukk peale isegi siis, kui olin öösel piisavalt puhata saanud. Emotsionaalselt olen nüüd tasakaalukam ja kaamoseaegne tusk ei aja enam mu hinge nii kergesti siirdeid. Lisaks annab see juurde kindlust, et oma elu on siiski võimalik mingil määral soovitud suunas juhtida ja inimene saab enda heaks ise väga palju ära teha.

EI MIDAGI ÜLETAMATUT

Tundub, et karastamise suurepärast mõju tervisele alahinnatakse kõvasti. Samas on see arusaadav — niigi pidevas soojadefitsiidis elavale põhjamaalasele on paljalt mõtegi millestki jäisest ebameeldiv. Samas võtab külmatunde ära just hea külmataluvus! Kui me juba kord oleme sündinud sellistesse ilmastikutingimustesse, tuleks meil kohanduda. selle asemel et köetud toas istudes koerailmu siunata. Sest on see siis normaalne, et inimene iseenda sünnipärases ja loomulikus kliimakeskkonnas kogu aeg haiglane on?

Nii mõnigi on mu külmaveevaimustusele reageerinud õlgade väristamise ja sõnadega: “Selle jutuga sa mind ei ahvatle!” või: “Sellega mina iial hakkama ei saaks.” Arvasin ise kunagi samamoodi. Tegelikult on see väike mugav enesepetmine ja suhtumise asi. Igaüks tuleks sellega toime, kui tahaks. Millegi ületamatuna tundub karastamine ainult kõrvaltvaatajale, harrastajad ise ei näe selles midagi erilist, küllap harjuvad oma “kiiksudega” nii ära. Vaid mõnikord, kui ilm esitab karastajale erakordselt tuulise ja karmi väljakutse, tekib enda suhtes kummaline kõrvaltvaataja tunne, kus uue, ilma trotsiva “mina” silmitsejaks on sügavas sisimas korraks virgunud endine külmavares. See pole ju ometi mina. kes sinna õue lodistama läheb?! Ent kohe meenub, et olen ju muutunud ja kuri ilm ei saa mulle midagi halba teha. Ja tänu niisugusele enesesisendusele polegi ma seni põnnama löönud.

LÄHTU OMA SISETUNDEST

Minult nõudis külma veega solistamine eneseületamist vaid alguses. Aga kuna see õigustas ennast üle ootuste hästi, on motivatsioon jätkamiseks sedavõrd tugev, et sellest on saanud mu igapäevaelu sama iseenesestmõistetav osa nagu söömine ja joomine. Neil üliharvadel kordadel, kui ma seda teha ei saa, kripeldab terve päev sisimas tunne, et midagi olulist on jäänud tegemata. Ma ei mõtle ärgates sellele pikalt, vaid lihtsalt hingan sügavalt sisse ja lähen. See on pigem elevusttekitav mulistamine kui ebameeldiv kohustus. Võrdluseks: ühe küüslauguküüne ärasöömine on mulle sellest vastumeelsem. Eelistan neid paari närvekõditavat minutit päevas nädalatepikkustele nohutamisvaevadele.

Kõigist ei pea muidugi saama külmaveekümblejaid. Igaühel on omad tervise-kavalused. Kes soovib proovida, ent kardab, et südikusest jääb vajaka, siis ehk julgustab teadmine, et tervise turguiamiseks ei pea ju tingimata jääauku kargama. Kasu on sellestki, kui ennast vannitoas tasapisi jaheda veega sõbraks teha. Võib saunalavalt tulles ennast külma veega jahutada. Minu jaoks on õige karastamine see, kui ka pea veejoa alla pistan ja seda seal vastavalt enesetundele hoian. Üleüldse tuleb end külma veega värskendades alati nõu pidada oma enesetundega.

Enne karastamist peab keha olema soe. Öues olles tuleb jälgida, et jalgu ära ei külmetaks. Jaheda ilma ja tuule käes sulistades vöiks naha kuivamise vältimiseks seda pärast rasvase kreemiga võida ning miinuskraadidega juukseid palsamiga kaitsta. Liiga kohe ei maksa ka toast jälle tuule kätte minna, soe tuleb enne naha vahele tagasi saada.
Karastamisega alustades vöib see anda tervisele väikesi tagasilööke, näiteks pisikese külmetuse või põletiku näol. Sellest pole vaja heituda. Algul võib-olla ei tunnetata veel nii hästi oma piire ja kaldutakse liialdustesse. Kindlasti peab haigestudes kohe mulistamisse pausi tegema, kui just pikaks ajaks tõvevoodisse virelema jääda ei soovi. Peaasi on säilitada söakust uuesti alustada, kui haigus on täielikult välja ravitud. Vahel loobuvad inimesed liiga vara, arvates, et see ei sobi neile. Harva juhtub, et kellelgi on terviserike, mil karastamine üheski variandis ei istu.
Kas järgmiseks talisuplus? Miks ka mitte, pole välistatud. Samas ei tunne ma vajadust teha karastamisest eraldi harrastust, tegelen sellega ennekõike enesetunde huvides.

THJNOPAE

(Algselt ilmunud hulk aastaid tagasi ajakirjas Anne)
Päikseliste inimeste naerused matused

Mis meie matusekultuuris võiks mõjuda surnukeha teotamise ja leinajate tunnete riivamisena, tundub meist teisel pool ekvaatorit, Maakera kuklapoolel loomulikuna ja üldse mitte surnu mõnitamisena. Kummatigi on seal usuriituste rikkal maal suhtumine inimesse koguni ehk pühamgi kui meil Eestis.

Ümberringi sagivad peoriietes elevil nägudega inimesed. Tundub, nagu sa oleksid sattunud rõõmupeole, kuid tegelikult viibid hoopis matustel. Üldine meeleolu on sundimatu. Ollakse vabad harjumuslikest reeglitest, nagu oleksid erinevate tunnete tundmiseks lubatud erinevad kohad, kus neid väljendada sobib – priid käitumisnormidest, nagu ei oleks paslik pidudel nutta või matustel naerda. Kõik lähtuvad oma tegelikust sisetundest – kes tahab leinata, see leinab; kuid keegi teine, kes vaevalt ehk tundiski kadunukest, on naerusuine. Ta ei pea sundima näole teeseldud kurbust ega kartma, et ennast unustades ja kogemata naerma puhkedes teiste leinatundeid kuidagi riivab. Keegi ei hiili kikivarvul – kirstu ümber käib paras melu, pakutakse napsu. Matuseorkestri muhelevad pillimehed mängivad leinajate lõbustamiseks ainult hoogsaid ja lustlikke lugusid. Õhupalliparaadi meenutav naerune matuserong kulgeb reipal marsisammul ja venimiseta. Lahtist kirstu, mida kannavad viiskümmend meest, loobitakse õhku. Üks mees istub kadunukesel kaksiratsi otsas. Lärmakalt naerdes tehakse sargaga mitu tormakat ringi ümber kiriku. Kui puusärk peaks mölluhoos kummuli minema, siis tuntaks nalja, mismoodi näiteks surnu jalg kuskilt paistma jääb. Ohvriks toodud leinapärjad loobitakse mürgli käigus jalaga laiali.
Kuigi jultunud võrdlus, aga ehk umbes nii võiksid näha välja Eesti matused Bali moodi. Mis ühe maa kultuuritraditsioonides on täiesti mõeldamatu, on teise maa tavades lausa normiks. Mõni inimene on ise soovinud, et tema matustel kurvad ei oldaks. Ent kui ta on sündinud eestlaseks, mitte balilaseks, siis on tema tahte täitumine kaheldav.

Bali saarel Indoneesias meenutavad surnupõletamisrituaalid suurt lusti- ja lillepidu. Balilase jaoks on surm hea sündmus – nad usuvad, et hing vabaneb keha ikkest ja pääseb siinilma murdest õndsasse vaimude maailma, kus tal on hea olla. Nende meelest on see hingele suurepärane võimalus saada uuesti kehastudes olnust uus ja parem elu. See on hingele õnnepäev. Kes teab – ehk on hingelegi lahkumine valutum, kui teda rõõmsalt teele saata. Üldine ülev meeleolu ei tähenda veel, et kadunukese kõige lähemad omaksed leinast pääseksid. Leinajate tuju tõstma ja neid lohutama kutsutakse neile koju pillimehed mängima.
Hinduistliku usukombe kohaselt surnud põletatakse. Igal külal on oma põletusplats, kuhu jääb ka surnute ajutine matmispaik. Põletusrituaalid on väga kallid ja rahvarohked. Kui sugulastel pole oma kadunukese kohene ära põletamine aineliselt võimalik, jäävad nad raha koguma ja matavad esialgu surnukeha ilma kirstu ja milletagi maha. Ent balilase süda ei saa enne rahu, kui kadunukese hing pole korralikult ära saadetud – lahkunu püütakse võimalikult kiiresti ära põletada. Võibolla aasta, võibolla kümne aasta pärast, kuid siis, kui võimalused tekivad, kaevatakse surnu ajutisest hauast üles ja viiakse läbi põletamisrituaal. (Kui inimese surmast on nii palju aega möödas, on seegi üheks põhjuseks, miks kurb matusemeeleolu tahaplaanile jääb). Vahel, kui keegi jõukam oma lahkunud lähedasele põletusrituaali teeb, saavad samaaegselt ka vaesemad enda omaksed ära põletada. Külmkambreid Balil ei ole, äsjasurnuid säilitatakse formaliiniga.
Meie osalesime ühe tsikliga surnuks sõitnud 28-aastase vallalise naise põletamisel. Kuni preester kadunukese kodus surnu juures oli – seal toimuvasse pühendati ainult pereliikmed – jälgisime meie rahvast pungil külatänaval ettevalmistusi tseremooniaks. Surnu majast vooris välja lakkamatu inimvool, kõigil ohverdamiseks mõeldud kandamid pea peal. Lõpuks tegime aupaklikult teed majast väljuvale valgesse rüütatud preestrile.
Algul püüdsime olla igaks juhuks tõsised nagu meil Eesti matustel kombeks on. Hoidsime hinge kinni, sest mine sa tea, kuidas kohalikud meie naerule reageeriksid. Ent nähes neid endid vabalt tundmas, ei hoidnud meiegi oma lõbusust enam vaos. Nägime ka leina, seda enam, et tegu oli ikkagi ebahariliku surmaga. Ent nutjad norutasid kuskil eemal, jäädes üldises lõbusas melus tahaplaanile.
Kui meil Eestis saab matustel ikka lõdisetud, siis Bali saarel oli sel päeval tapvalt kuum ilm. Saime päikse käes oodates kõvasti küpseda. Kui me endile päevituskreemi peale määrisime, puhkesid kohalikud noormehed millegipärast hirmsasti naerma. Hiljem mõistsime, mispärast. Enne rongkäiku tekkis noorukite seas rüselus, kus igaüks endale jagatavat kreemi kahmas ja tupsudena näole jättis – valge värv kaitsvat halbade vaimude eest.
Rongkäiguks põletusplatsile oli meisterdatud valmis valge, kulla-karraga ehitud lehm. Lehma seest tühi kere oli kui selja pealt avatava kaanega kirst. See süüdati hiljem koos laibaga põlema. Ootevalmis oli ka ehitud, uhke ja kuninglik kandetool hukkunu pildiga. Sellele aukohale pandi rongkäigu ajaks istuma valgetesse linadesse mässitud surnu. Kandetooli kandis õlgadel suur viiekümnepealine meestesumm. Kogu aja istus keegi surnu omastest, ilmselt vend, laibal kaksiratsi otsas – ilmselt selleks, et see toolilt maha ei libiseks.
Inimesed olid riietunud suhteliselt vabalt. Nii mõnelgi mehel oli seljas ohverdamistel sageli kasutatava kangakirjaga musta-valge ruuduline sarong. Paljud naised olid rõivastunud mustadesse, kelmikalt läbipaistvatesse mustrilistesse pitspluusidesse. Pillimehed kandsid erksamaid toone.
Kandetooli küljest harutati lahti valged riideribad ja seoti pikaks lindiks, millest inimrong kinni võttis. See pikk lint oma püha valge värvusega pidi sümboliseerima hinge igavikulisust. Arvukast külarahvast koosnev lõbus ja rõõmsavärviliste päevavarjudega ehitud rongkäik kulges koos kandetooli, valge lehma ja pilliorkestrihelide saatel läbi küla.
Kogu põletusplats täitus inimestega. Lagendiku ühes nurgakeses võis näha vaid mõnda üksikut lihtsat hauakääbast veel põletamist ootavate surnukehadega. Pisikestest tõmmudest poisikluttidest koosnev muusikaansambel lõi kokku suurte punaste tuttidega ehitud taldrikuid. Seljas olid neil sarongid ja valged särgid, peas mustad rätid. Hiljem hakkas põletusmatuselisi lõbustama ka naerusuine gamelan – kohalik rahvapilliorkester, mis koosneb löökpillidest (gongid, metallofonid, trummid, ksülofonid) ning flöödi- ja viiulilaadseist pillidest. Isegi surnupõletamise pühal tegevusel ei pääsenud me turiste sääskedena piiravatest kauplejatest, kes meile saronge kaela määrida püüdsid.
Samal ajal tegi mitukümmend meest surnule tõelise lustisõidu. Nad olid kui lapsed mölluhoos – jooksid kandetooliga ringi ja loopisid seda õhku. Kadunukese otsas istuv mees pidi kõvasti vaeva nägema, et mitte toolist kogu täiega alla sadada – vahepeal vajus terve see kupatus ikka päris vallatult kaldu. Mehed tegid ümber põletamist ootava lehma kolm hoogsat auringi, kekutasid, naljatasid ja naersid pööraselt. Platsile kantud ohtrad ohvriannid veeresid melus juhuslikest hoopidest teab kuhu ja sõtkuti jalge alla.
Lagendikule kanti veel üks kandetool – samal ajal toimus ka ühe vanema mehe põletamine. Kuigi mõlemad surnud olid pärit rikkast suguvõsast, oli vanamehe põletusrituaal siiski suurejoonelisem.
Lõpuks võeti surnukeha kandetoolist välja ja harutati valgetest linadest lahti – lahkunu oli mähitud punutud õletekki. Kadunuke tõsteti lehma sisse ja inimesed piirasid ta tihedalt ümber. Talle pandi kaasa kõikmõeldavaid ohvriande: riideid, riisi, grillkana – mis aga kellelgi oli. Surnut kasteti igasuguste vedelike ja õlidega nii, et lehm lausa tilkus. Seejärel kaas lehma seljal suleti. Ühtlasi püstitati läheduses neljale talale toetuv taimedest katusealune. See olevat püha istumiskoht surnu hingele, kust ta saaks vaadata pealt, kuidas ta keha ära põleb. Sinna ükski inimene ise ei istu.
Ilus valge lehm süüdati põlema. Kui varem tehti seda puudega, mis võttis aega terve päev, siis tänapäeval kasutatakse gaasi ja aja kokkuhoid on märgatav. Põlemise käigus kukkus laip lehma kõhust raginal läbi alla, koldesse, ja niisuguse hooga, et tuli ära kustus. Enne nägime vilksamisi söestuvaid käsi ja nägu. Alla prantsatas ka naisega umbes samal ajal süüdatud vanamehe laip teise lehma sees. Temal jäi üks jalg õhku rippu ja selle põlemise vaatepilti jagus tükiks ajaks.
Kui naise surnukeha kukkumine tule ära lämmatas, hakkasid vanamehe küpsetajad kõrvalt hirmsasti itsitama ja kahjurõõmsalt ilkuma – nende oma jäi ju edasi põlema! Üks mees muudkui keksis ringi, näitas parastavalt näpuga ja kommenteeris. Näis, et osalt tulebki rahvas kohale elamuse pärast, mida laibapraadimine pakub – iga põlemisprotsess on teistest ju veidi erinev.
Pärast koguti tuhk mingi taimevilja sisse ja raputati kombekohaselt lähedalasuvasse merre. Kui maise keha jäänuk jääb ookeani valitsevatele deemonitele, siis hing pidavat rändama mägedesse, jumalate juurde.

Vaevalt saab nii öelda, nagu oleksid ühe maa matusetavad teise omadest kuidagi etemad. Me ei pea võtma üle kombeid Bali elanike kultuurist. Meie matuste ilu kätkeb nende sügavuses, neis on palju endassevaatamist ja südamlikkust. Meie tavades mõjub lõbusus kadunukese teelesaatmisel veidi kohatuna. Pisut vabameelsema õhkkonna loob alles peietel pakutav viin. Ent troostimiseks on peale naljatamise teisigi võimalusi. Kindlasti pakuvad sel päeval tröösti üksteisele öeldavad helgust ja positiivsust sisendavad laused. Nii mõndagi oleneb jutlustajast, kuid kauneid mõtteid võivad väljendada ju teisedki. Kindlasti leidub selleks puhuks midagi põnevat suurte mõttetarkade elu ja surma teemaliste terade seast.
Võime mõelda surma optimistlikumalt suhtuvatele Bali saare elanikele, kellele maise kesta põletamise päev on hingele rõõmupäev. Tundub, et nemad keskenduvad rohkem surematule hingele ja vähem kasutuks muutunud kehale. Alati võib uskuda,
et hing ei hävi koos maise ihuga ja et peale surma ootab lahkunut ees midagi väga, väga head. Ja unistada, et maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik – nii, nagu ühes Vennaskonna laulus.

Nii näeb Anne Kahro nimi välja anagrammofoni mootoris:
Enno Kahar, Hr. Eno Kaan, Hanno Erak, Hanno Kare, Enno Harak, Neona Hark, Anna Rohke, Henno-Arka, Aare H. Konn, Erko-Hanna, Hanke-Nora, Ann K. Arheo, Enn Oahark, Rohe-Anka N., Ann Roheka, Renna Koha, Anna E. Kohr, Renno Haak, Henno Kaar, Anka H. Nero, Kehra-Ann O….

* * *
Noh, naera, K! – No kah naer! – Ae, hr. A. Konn! – Enn: “Aah, ork!” – Oh, rannake! – Kohe, Aarne! – Ok, aher Ann! – Oh, Kara-Enn! – Noneh, kara! – Oh, erak Ann! – Eh, on kraan! – R, anna kohe! – Noneh, Arka! – Ah, Roka-Enn! – Khan na reo! – Ah, koer Ann! – Ok, Enn, raha! – Ok, N. rahane! – Ah, erak-onn! – Noneh, kaar! – Oh, kare Ann! – Ah, kera-onn! – Haa, Enn, ork! – Ok, R. nahane! – Oh rake, Ann! – Ah, kare onn! – Kah eraonn! – Ah, Ane ronk! – H, nea ronka! – Ah, on Karen! – Ok, Reha-Ann! – Noh, kaaren! – Na hea ronk – Na reonahk – Ena on hark – Raha-Enn ka! – Na ahne ork – Koer Hanno – Hanna koer – ahne A. Ronk – Kana Horne – Konnareha – Ranno keha – Konnarahe – Kannarohe – Hanno kera – N. aeronahk – Ohakarenn – H. kaeraonn – Raheonn ka – Hanno krae – Kenno raha – H. roakanne – Koraan neh – Hanno kaer – Rehaonn ka – Kohane RNA – Orkaan neh! – Narkoahne – Narkohane – R. hanenoka – Rannaohke – N. roka-hane – Aarne ohke – Haneronka – Na rohkena – NAK on aher – Nr 0, nea kah! – Onakeha nr – N. rohekana – N. aknarohe – Hr. Neona ka – Ona nr kahe – Hr. neoakna – H. Nero akna – A. Koharenn – Konn-haare – Hr. Noaakne – Kena hr. Noa – O, aknerahn – Hr. Noaaken – O, kena rahn – Kena Nora H. – Nn orakeha – Nora H. akne – Nn keharoa – Aohanke nr – Nora H. aken – Oahanke nr – Nn kahe rao – A. Kehra onn – Nn kahe ora – Ohakane nr – Nn kahe roa – Kehanoa nr – Nr kahe noa – Hr. Neo Anka – Hr. Neo kana…

* * *
Mängi ise edasi… http://wordsmith.org/anagram! Kuid nagu iga masinavärgi käsitsemisel tuleb inimarunatukese olemasolu pigem kasuks kui kahjuks, ei maksa ka virtuaalset anagrammofoni vändates vaid imedele lootma jääda. Suurem töö tuleb ikkagi iseenda loomingulisi ressursse kasutades ära teha. Kõlvatusisuliste sõnade kohta, mis on tegeluse käigus põhi- või kõrvalsaadustena kerged tekkima, võib nime omanikule süütusilmse õlakehitusega (paguni konstruktsiooniga) öelda: “Mis teha, su nimi on selline. Ega mina sulle seda pannud ole.” Ja nagu iga masina puhul, tuleb ka siin järgida elementaarseid ohutusnõudeid ja ülekuumenemise korral see anagrammofonivärk välja lülitada. Ja vaadakem ka, et näpud või midagi muud kuhugi vahele ei jääks!

Anagrammid tellija materjalist! Kuuolend & co.

Ilmunud ajakirjas Anne. Siinne tekst on toimetuse tsensuurist puutumata originaal.

Inimeseloom on üks ablas ja täitmatu olend. Ta arvab, et visa pürgimine oma lõputute soovide täitmise suunas ning järjepidev saamine ja saavutused kindlustavad talle õnneõndsuse ja lahendavad kõik tema probleemid.
Kaubandustemplite altaritele – kassalettidele – raha ohverdamine ja kõikmõeldava kraami kokkuostmine on sellest saamahimust veel vaid jäämäe tipp. Samasugune ahnus avaldub ka „vaimses harakalisuses” ja auahnuses. Lisaks asjade kultusele tassiks ambitsioonikas inimhing harakana oma pessa kõik kulla-karra ja pealtnäha sätendava, mida aga saaks: hiilgava karjääri, särava aupaiste, nimeka kõrgkooli diplomi, edu ja tunnustuse, uhkelt kõlavad tiitlid ja ametinimetused, mõju ja võimu teiste üle jne. Oma suhetes ihkab ta paremat partnerit. Igasuguste eneseabiraamatute vigurite abil püüab ta ka oma ihaldatu südant enese valdusse kahmata. Kõiki tema tegevusi saadab egoistlik tung: „ma tahan”. Ühe rahuldatud tahtmise vahetab välja uus. Aga ikkagi jääb sisemust närima mingi õõnes tunne, nagu oleks midagi veel õnnest puudu. Inimene arvab: kui ma vaid saaksin selle suhtepuntra harutatud, kui ma vaid saavutaksin selle või osta tolle, kui mul oleksid need ja nood omadused või kui teeksin seda või toda – siis jõuaksin endas selgusele, siis lahendaksin oma identiteediprobleemid, siis oleksin armastatud, tore isiksus, siis oleksin imetletud, siis võiksin õnnelik olla, siis saaksin… jne. Sellist inimest võiks võrrelda katkise põhjaga kruusiga, millest vesi välja voolab, kalla juurde palju tahes. Seesugusel küllastumatul hingel on kalduvus jääda alati rahulolematuks, vaatamata mistahes kätte võidetud hüvangutele.

Apluse taga peituvat alateadlikku rahutust ja hirmu soovide rahuldamisega ei ravi. Oma õnne saavutustega samastades jääb püsiv õnn inimest alatiseks kuhugi silmapiirile narrima. Pealegi on ahnus, ükskõik millises vormis, ka üks üsnagi inetu iseloomujoon.

Ahnus – takistus eneseleidmisel

Omamisest, omandamiskirest ja karjääritegemisest on saanud inimesele identiteedi loomise vahend. Ent kui kerge on seejuures enda tõelist olemust sellesse saamahimusse ära kaotada, mattuda nagu ehe jõulupuu ehete alla. Inimene võib hakata ennast samastama sellega, mis tal on või kellena teised teda näevad. Ta võib hakata ennast pidama näiteks oma karjääriks, oma erakordseks isiksuseks või uueks käekotiks. Kogu tema identiteet kujutab endast teiste inimeste hinnangute kogumikku temale. Muidugi on see vägagi lihtsustatud ettekujutus iseendast. See, kelleks inimene ennast peab, on suuresti illusioon, mis koosneb tema enda eksikujutlusest, egoistlikust meelepettest ja ligimeste vildakatest peegeldusest. Inimene ise võib arvata koguni, et ta on oma identiteedi kriisi edukalt lahendanud. Väliselt võib see nii paistagi. Tegelikult on ta leidnud ehk vaid enese koha ühiskonnas, kuid iseendast eemaldumise hinnaga. Võimalik, et sellisel teel ennast nö leidnud, tuleb ükskord saamisele ja saavutamisele vastupidine kulg läbi teha ehk ennast hoopiski „kaotama” ja liigsest loobuma hakata – et enda tegelikule olemusele lähemale jõuda.

Loobumise kaudu tagasi iseendani

Enesest ebateadlik inimene ei tee sageli vahet sellel, mida ta tahab ja sellel, mida ta vajab. Tegelikult vajab vaimselt tasakaalus inimene üsnagi vähe, palju vähem kui seda tarbimisele ja edukusele õhutav ühiskond veenda püüab. Ablas inimene on ärimaailma jaoks kergesti manipuleeritav saak.
Endani jõudmiseni ja sellega kaasneva rahuloluni võib jõuda hoopiski liigsest loobumise kaudu. Mõtlemise asemel, et mida ma oma õnne nimel veel saavutama või saama peaksin, et mis mul sellest veel puudu on, võiks endas ära tunda kõik selle, kes sa tegelikult ei ole, mida sa tegelikult ei vaja ja sellest lahti ütelda. See ei tähenda millegi maha surumist endas, vaid oma sisimas endast kõige ülearuse lahti laskmist. Üleliigsel tuleks lihtsalt minna lasta. Ennekõike tasuks väga ausa pilguga endasse vaadata ja hüljata sind kavalalt juhtivad pettekujutlused endast. Kõik sinu saavutused, ilusad asjad, ühiskondlik positsioon, kokku ahnitsetud võlts-minad, mida sa oled pidanud iseendaks on lihtsalt kui kihiline riietus sinu paljana eheda ja kauni olemuse peal. Sa oled see, mis sinust järele jääb siis, kui see kõik sinult ära võtta.

Värske pilguga tasuks vaadelda ka oma ambitsioone. Võib-olla tuleb latti allapoole lasta. Või minetada oma uhkus ja upsakus, mis on samuti üks võlts-mina tunnuseid. Siinkohas aitavad inimlik sallivus ja leplikkus. Olles ennast seni teistest paremaks pidanud või tahtnud parem olla, siis nüüd ehk tunnistad enesele rahumeelselt: jah, ma pole nii hea, andekas, ilus jne kui tema. Endani jõudnud inimesest on kadunud kõrkus ja kadedus. Tal pole ilmajäänu tunnet ja ta vajab vähe. Ta ei tunne puudust teiste inimeste imetlusest ja tunnustusest, et ennast hästi tunda. Ta ei ole võimu- ja auahne ega kuulsusjanuline. Sest tema õnn ja meelerahu ei olene enam tema edust või nurjumistest.

Oma ambitsioonide uurimine võib tähendada ka prestiižikast, kuid vastumeelsest töökohast „madalama”, kuid nauditavama ja jõukohasema ameti kasuks loobumist. Kõik see ei tähenda enese alahindamist, vaid reaalsuse tajumist. Endagi üllatuseks võid avastada, selliste tõdemustega leppimine ja enesele tunnistamine polegi katastroof – peale illusioonide ei kaota inimene ju vähimatki, ei ühtegi oma võimet ega imeteldavat annet. See, mis sinu olemuse juurde tegelikult kuulub, ei saa kuhugi kaduda. Loobumine ei tähenda ka enese mahasalgamist, vaid ülearuse kõrvaleheitmist, enesepetmise lõpetamist.

Seesmise „platsi” saab teha puhtaks ka sellega, et unustad kõik hinnangud enda kohta, mida oled kunagi kelleltki kuulunud. Teiste arvamused sinu kohta on küllaltki subjektiivsed ja ainult sina ise tead tõde endast kõige paremini. Igasugused hinnangud, olgu need siis tunnustus või hukkamõist on illusioonid ja võivad sind teelt iseendani eksirajale juhtida. Pealegi – miski hüve pole igavene ja millegi saavutamisele järgneb selle kaotamine. Nagu Lao-zi on öelnud: „…/miks ütlen / karda kiitust nagu laitust / kiitus teeb ju tühiseks / nagu kardad seda kaotada / nõnda karda seda saada.” (Siin ja edaspidi olevad luulekatked on pärit Lao-zi raamatust “Daodejing. Kulgemise väe raamat” Linnart Mälli tõlkes).

Vähenõudlikkus – suurem rahulolu

Õnnelik on see, kes vähe vajab, mitte kes palju tahab. Kõik-kaubaks-ühiskonnas püütakse inimest veenda, et tarbimine ja edukus, see võrdubki õnn. Aetakse segamini õnn ja mööduv mõnutunne. Mispärast siis on sedaviisi „õnnelike” silmavaade sageli nii närtsinud? Ja miks olen näinud maal, kus kohtab vaesust igal sammul, öösiti pappkastist varjualuses magava saapaviksija silmades sära, mille kõrval kahvatuvad isegi sinu äsja pimestavalt läikima löödud kingad? Ilmselt peaaegu igaüks meist tunneb mõnda rõõmsahingelist, ärksa vaimuga muhedat vanainimest, kellelt oleks vähenõudlikkuse koha pealt nii mõndagi õppida. Ka valgustatuseni jõudnud idamaatargad leiame elamast väga kasinat ja tagasihoidlikku elu.

Aparigraha – hoidumine ahnusest

Ahnuse põhjus on omamishimu. See on janunemine tähelepanu ja tunnustuse, tasu ning teiste inimeste vara järele. Iha ja naudingusoov võib viia ahnuseni ja enam himustamiseni usus, et mida rohkem, seda suurem õndsus. Tegelikult on nauding kavalalt seotud valuga. Saamasõgeduses tehakse oma elus palju saatuslikke vigu. Ehk Lao-zi sõnadega: „lepid vähesega / palju saad / tahad palju / eksid palju.” Ahnus kaotab reaalsustaju, muudab meeled ogaraks ja järelemõtlematuks. Igat sorti „Hullud päevad” kaubanduses on endale tabava nimetuse leidnud. Tasub mõelda sellele, et sa ei ole see, mis sul on, vaid see, mida sinult ära võtta ei saa.
Joogas on mõiste Aparigraha, mis tähendab asjade omamise ihast ülesaamist. Aparigraha kõrvaldab hirmu ja kiindumuse, toob rahulolu, annab meeleselguse ning elueesmärgi. (Raamatust „Shivananda raamat. Meditatsioon”).

Apluse tagamaad

Suure osa oma elust ja energiast raiskab inimene mõttetult hea mulje jätmiseks enesest. Enda teistele meelepärase välisfassaadi loomisega üritatakse peita oma ebatäiuslikkust ja veenda teisi, et temas pole nõrkusekübetki. Võimu või materiaalseid hüvesid taga ajavad inimesed püüavad varjata oma seesmist nõrkust. Kõrge positsioon tekitab nii temas kui teistes illusiooni, et ta on väljaspool oma nõrkust ja puuduseid. Hirm paneb teda klammerduma karjääri redelipulkade ja varanduse külge. Sellisel inimesel tasuks endas seda hirmu ja segadust, mis seda täitmatuse tunnet põhjustavad, lähemalt uurida.
Mõistagi ei tähenda saavutused ja edukus tingimata kohe seda, et inimene oleks ka väga ambitsioonikas ja võimuhull. Kui keegi on millegi tegemiseks justnagu loodud ja ta teeb seda armastava innuga, mitte egoistlikust auahnusest kannustatuna, võib ta maailma hüvede osaliseks saada ka neid himustamata. Siis tulevad need temale loomulikuna nagu taeva annina. Miks mitte uurida – mis sind tegutsema motiveerib. On selleks ahnus, kadedus või võimuiha? Või innustab sind hoopis armastus ja huvi oma tegevuse vastu, isetu soov seda maailmaga jagada, talle oma oskuste ja annetega kasulik olla? Kas sind õhutab takka saamiskirg või andmisrõõm?

(Au)ahnuse varjuküljed

Inimest eelkõige tema välise edukuse, jõukuse ja veetlevuse järgi hinnates külvatakse ühiskonda auahnust, kadedust ja omamiskirge, mis soosib silmakirjalikkust, ebaausust, pettusi ja varguseid. Lao-zi on öelnud: „ärgu ülendatagu võimekaid / ning rahvas ei võistle / ärgu hinnatagu haruldusi / ning rahvas ei varasta.”
Tippu jõudnud, on seal kunst püsida: „kas saad varbail kaua seista / pikil sammel kaua käia” (Lao-zi). Tõepoolest – pikki samme võttes ei jõua kaugele ja kikivarvul ei saa kaua ilma tasakaalu kaotamata olla. Iseäranis, kui uhkus selle varvastel seisja upakile ja ahnus neljakäpakile ajab. Sama Lao-zi luuletus jätkub ridadega: „enda näitamine ei tee nähtavaks (või kui teebki, siis pahatihti mitte heas valguses – A.K) / enda õigustamine ei tee õigeks / enda ülistamine ei tee teenekaks / enda hindamine ei tee väärikaks / kulgejate arvates need on / liigne toit / kasutu ponnistus / need võivad määrida / kulgeja ei vaja neid”.

Olla edukas ja populaarne on tarbimismaailma kunstlikult tekitatud vajadus. Võim pole antud inimesele teiste üle valitsemiseks ja oma ego hellitamiseks, vaid ligimeste teenimiseks ja aitamiseks. Olles sedaviisi inimkonnale kasulik, on võimalik pälvida rahva hulgas lugupidamine, armastus ja mõjujõud, millega võrreldavat üle laipade pürgimisega ei saavutaks. Ahnuse palgaks on üksindus. Raha, positsioon ja pinnapealsed väärtused pole rahaühikud, mille eest saaks osta tõelist armastust ja soojust. Seal, kus puudub ehtsus, puudub ka siiras, inimlik lähedus.

Ahnus – egoismi kaksikvend

Ahnus ja egoism kuuluvad kokku nagu sukk ja saabas. Kui idamaine mõtteviis näeb inimese arenguteena egoismist vabanemist, siis meie euroameerikalikus kultuuris just pannakse suurt rõhku individualismi tugevdamisele, ego ning isepäisuse kui „hea” loomuomaduse idealiseerimisele. Mida egoistlikum isiksus, seda jäigemalt ta ennast, õigemini oma kujutlust endast kaitsta, kindlustada ja õigustada püüab. Andmata aru, et seda, kes inimene oma kujutluskestade all tegelikult on, ei saa temalt keegi ära võtta ja seda ei pea ka kaitsma. Niisiis meenutab sellise „kõva kivi” elu pidevat võitlust oma kujuteldavate deemonitega – teistega. Talle näib, et ta peab pidevalt vaidlema, võitlema, midagi tõestama, võistlema, kellelegi „ära tegema”, kedagi üle trumpama, kadetsema, kellestki parem olema. Elu oleks nagu pidev jõukatsumine, mitte sobivas kohas järeleandmise paindlik tarkus. Sest ilma asjadest probleemi tekitamata ja asjaolusid sellistena, nagu nad on, võttes, ei suudaks ju see isekas „mina”, see illusioonide kogumik ellu jääda. Ja oma tõelise palge paljastumist selline inimene kardab.

Nii et elust ei tarvitse ilmtingimata läbi lüüa – sest millal enne millegi löömisest head nahka on tulnud – kui märksa meeldivam ja inimsõbralikum elamiseviis on selles mõnusasti kulgeda. Tõdemus, et sa ei peagi olema iga hinna eest kellestki parem ja kellegagi võistlema jne, mõjub hingele vabastavalt. Korraga ei tundugi maailm niivõrd võitluse ja võistlemise, kuivõrd olemise ja kulgemise paik.

Loo autor on taoistlikku teost (Lao-zi “Daodejing. Kulgemise väe raamat”, Linnart Mälli tõlkes) tõlgendanud oma äranägemise järgi. Lao-zi kindlasti ei pahandaks – hiina filosoofia väärib ikka tutvustamist.Mõnda üksikut mõtet on kasutatud raamatust Tommy Helsten „Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid.”

THJNOPAE

Linnulennul läbi hingelähedaste märksõnade

Daodejingis on öeldud:
tahan teda näha kuid ei näe
ütlen märkamatu
tahan teda kuulda kuid ei kuule
ütlen kuuldamatu
tahan teda puudutada kuid ei saa
ütlen imeväike
need kolm tabamatut
segunedes saavad üheks

Ülaloleval pildil üritab Anne mikroskoobi abil seda tabamatut Ühte tabada.

…ja nüüd – mis meeldib, mis huvitab, mis on ihu- ja hingelähedane.
* * *

Ideeklubi surematu vaimsus. Ideevaim versus “Tartu vaim”. Aastaid käis meil siin Saue vallas Laagris koos kohalikke loovhingi ühendav kultuuriklubi Idee, mida vedas siinne haruldane kultuuripärl Sirje Liiv ja mille üheks aktivistiks-ideegeneraatoriks mul rõõm olla oli. Teoks sai tehtud mitmesuguseid erinevaid teemaõhtuid ja pööraseid ideid. Ehkki asine maailm võttis klubilt ruumid (selle karuteene eest aitäh kohalikule vallaviletsusele!) ja jättis ideeklubilased kodutuks, hingitseb Ideeklubi vaim meis siiani edasi. ühel või teisel kujul hulgub ta Laagri vahel ringi, pelutades aeg-ajalt peamiselt ainelisi hüvesid kummardavaid vallavalitsuse bosse ja võideldes võitlemata kohaliku vallavanema Mati Tartu vaimuga.
* * *

Ekstreemkarastamine. Sama iseenesestmõistetavalt nagu igahommikune kohv või hambapesu kuulub mul iga päeva alustamise juurde külma veega karastamine koduõuel. Külmarekordite päevikut ei ole pidanud, kuid halva ilma taha pole karastamine jäänud küll ühelgi päeval, ka mitte üle 25 kraadise pakase ja läbilõikava tuulega. Kui enne külma veesse kõrvuni armumist olin pahatihti tõbine, siis nüüd kimbutavad haigused mind sama harva kui päiksevarjutused päikest. Selline turgutus peletab ka tõhusalt une ja äratab terveks päevaks hästi üles. Nii et pole olemas santi ilma, vaid on olemas hellikuist külmavaresed. Eks sa katsu nende kasvuhoonetaimedega mingit ühist väliüritust ette võtta. Küll on vihm liiga märg või pori liiga porine, tuul liiga läbitõmbav või kurk (kas siiski mitte tomat?) liiga punane? Või siis on rännusiht jalgsi, ilma sooja autota kulgemiseks liiga kauge. Uhuu, kaasmaalased, kohanegem juba ükskord Eesti kliimaga! Igatahes mina plaanin millalgi ka talisuplema minna. Kas on kaasalööjaid?
* * *

Mediteerimine ja budism. Meditatsiooniharjutuste jaoks eraldatud tund on mu päevaplaanis karastamise kõrval teine kindlal aukohal olev aeg ja ei leidu päeva, mis ilma selleta mööduks. Meditatsioon on mõjusaim vaimne harjutus, mida eales olen kogenud. Võiksin tuua mitu näidet, kuidas selle abil on ennast ise depressioonist välja aidatud. See toob sisimasse sügavat, välisärrituste ja -õrrituste suhtes immuunset rahu ja kannatlikkust. Mõtlustamisharjutused õpetavad keskendumist ja olevikuhetkes olemise kunsti, samuti sallivust kõikide olendite vastu. Mõtlus õpetab ka usaldama – ennast, teisi ja elu loomulikku kulgu. Mis eriti oluline – aitab teadlikuks saada enesest ja muidu nii ebateadlikest mõtetest. Tavaliselt möllab inimese peas üks suur teadvustamata mõtete soga, meenutades muda üles keerutavaist suplejaist kubisevat järve. Mediteerides ja mõttetegevuse vaibudes vajub see mõtete “muda” rahunenult põhja ja “järv” – teadvus – muutub rahulikuks ja vaikseks, läbipaistvaks ja kirkaks. Mis on meditatsioon, seda saab teada vaid sellega tegeledes ja seda ise kogedes – pelgalt selle ümber filosofeerides ei ole meditatsiooni mitte kuidagi võimalik mõista. Igatahes lõviosa oma kasvanud hingelisest tasakaalust ja seesmisest uuestisünnist võlgnen ma just tänu mõtlustamisele. Aeg-ajalt käin koos teiste budismimeelsetega vaimuenergiat ammutamas – mediteerimas ja budistlikul rituaalil – ka Sulevimäe Budakojas:
http://www.hot.ee/fwbo/
http://kodu.neti.ee/~ok003a/buddhism/dhammapada.html
* * *

Kulgemine. Taoism. Daodejing -  Lao-zi “Kulgemise väe raamat” Linnart Mälli tõlkes – üks mu lemmikteoseid. Raamatute raamat, täis Olemise ja Kulgemise sügavaimat tarkust. On harukordne õnn, et olen sellel oma kulgemisel kohanud ka selle dao ehk tee valgustajat, sugulashingest Ööhulkurit – dao hunti, kellega me “Daodejingi” kaudu elu ja elu kaudu “Daodejingi” nii- ja naapidi lahanud oleme.
* * *

Jooga. Hatha, kriya, kundalini jooga ja viie tiibetlase harjutustest improviseeritav joogakava. Midagi igasse päeva. Või peaaegu igasse.
* * *

Seltskonnatants. Alates 2001.aastast üks ütlemata mõnus kulgemisviis üle Taela tantsukooli põrandaparketi.
* * *

Reisimine. Kauged maad, eksootiline loodus ja kultuur. Iseäranis on hinge läinud Maakera kuklapoolel asuv väike armas Bali saar, mille olendite südametes õitseb armastus ja mille imelisuses pole kohta kurjusele.
* * *

Hulkumine. Hulkurismi kõikmõeldavad vormid, iseäranis hulkumised looduses ja ööhulkurlus, eriti surnuaedades luusimine kuuvarjutuse tontlikus varjus. Nii hulkuritega kui ka ilma hulkuriteta, hulkurivaimu nähtamatul saatel. Vahel viskan bussis loksumise asemel näiteks Nõmmelt Rahumäe kalmistule jala. Esiti parema jala, siis vasaku.
* * *

Öö ja ööskondajad, öösitamine. Sellest tulenevalt siis ka üks mu lemmikluuletuse eelistus, ühe mu lemmikautori Artur Alliksaare “Olen ürgloitsu Logose laps”. Kuidagi minulik on see.
http://www.hot.ee/trinz/luule/alliksaar.htm#Olen
* * *

Filoloogilised ulakused. Noist igapäevasest spontaansest sõnauperpallidest on saanud ravimatu haigus, mis, muuseas, on vägagi nakkuslik. Keeletempe sünnib igal sammul, küll kõndides ja istudes, küll voodi all ja voodi peal. Mõne teravmeelse sugulashingega põrkudes. Ringikolamisel absurdseid reklaamtekste ja silte märgates. Kodurahva kogunemispunktis köögis, kus kellegi jutt või raadio tänuväärt mänguainest pakub. Või msn-is mõne inimesega vaimu teritades ja klahvidega puterdades. Tavaliselt aga tekivad need ikka kõige sobimatumal ajahetkel, kusjuures kõige kohatumad väljendid ikka kõige kombekamas seltskonnas.
* * *

Saun koos kuusevaigu- ja õlleleili, kadakaviha ja koheva lumehangega. Sellele lisaks mõni meeldiv kaasvihtleja, kes su lumega üle puistab ja siis sust vihaga pahad vaimud välja peksab.
* * *

Minu notsud. Nende ülelugemiseks kuluks vist mitu päeva, kui just rahvastikuloendaja vilumust pole. Hõlpsam oleks nad loomakaaluga ära kaaluda, aga siis jälle ei tea, kas koos müntidega kassapõrsastes või ilma.
* * *

Lugemine ja raamatud. Iseäranis idamaist mõttelaadi esindav lugemisvara: “Dhammapada”, Eckhart Tolle, “Daodejing”…
* * *

Muusika: Manu Chao, new age, Jäääär, Jaan Tätte… Aga eriti see vaikus, mis tekib lobahoolikute jutuvadina lakkamisel ning mõttemüra vaibumisel.
* * *

Hiina köök. Keele viib alla kõiksugune hiina rokk (mitte rock), mis ei ela ega rooma, sh. linttraktorid.
* * *

Absurd.
* * *

Hundid ja hundihing.
* * *

Kirstud ja kirstuhuumor, hauatagused muhelused.
Kas sina oled juba kirstumarketis käinud?
Telli endale hauakivi siit: http://www.jjchandler.com/tombstone/

1.”Silpharakas”
Üks väike ja tagasihoidlik panus huumorimeele edendamisesse Eestis.

Sõber Arvo “Silpharakast”:

Sinusuguse verbaalhuligaanitseja kõrval olen mina oma mõningaste keeleväänatustega tilluke könn – aga mulle minu staatus meeldib – veel enam meeldib mulle sinu raamat.Minuga juhtus kord nii, et ma jäin vait (ükskord juhtus veel, aga see polnud nii meeldejääv kui see ükskord, mis oli ükskord)…

* sookaaslane – soojätkajate brigaadiga soos kaasas käiv abitööline (“Silpharakas”)

http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?8247

2.”Sindrinahkses kasukas” – Urmas Sisaski sametised lapsepõlvemälestused (sametised siiski vaid kaanematerjali poolest, olemuselt tegelikult üsna kuradinahksed ja uskumatult naljakad).
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?4934
http://www.postimees.ee/180605/esileht/meedia/169242.php

3.”Kuupiste” – Luuletusi meelelisest täiskuupalavikust kuni Annele nii omase huumorini.
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?15225

Luulekogusse “Kuupiste” jõudnud hoiatusest “Ettevaatust, luule!” vaata lähemalt:
http://www.minut.ee/article.pl?sid=02/08/08/1647237&mode=nested

4.”Viie kella tee” – Nii tähe-, tunde-, kui muigeluulet
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?2426
http://www.sirp.ee/Arhiiv/12.11.99/Kirjand/kirjand1-4.html
http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/99/12/11e/raamat.htm
http://www.sirp.ee/Arhiiv/15.10.99/Kirjand/kirjand1-5.html

5.Vaata ka neid ligimesi küll naerutanud, küll südamesse puudutanud luuleraamatuid:

debüütkogumik “Nälkjast!”, mis valmis ajal, mil nälkjad ja limukad olid Anne meelisloomad;
teisena sündinud “Helesinilane”, mis, tont teab, miks on olnud paljude lemmikuks ning kolmas, “Erutus elutus kohas”. See autori kodu ümber haigutanud, ülessongitud ja õõvastava maastiku järgi nime saanud luulevihik ise on siiski kõledusest kaugel.

6. Ja lõpuks… “Valge papagoi”, Anne uusim luulekogu, esimene, kus on juttu ainult armastusest ja ehk veel rohkemgi selle petteilminguist, mida vahel ekslikult armastuseks peetakse…
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?163885
http://www.apollo.ee/product.php/0232351

Nõua poes mittesaadaval olevaid raamatuid raamatukogudest! Riiulite vahel orienteeruda aitab Catfox

Küll tuleb mula, pilte ja muud massimeediat… Vaiki, kannata ja nuta!

Roosinupuke… nuusi, ropuke! Kohutav peavalu, vahutav peakolu!
Hääd ööd ja kirpudele hääd tööd!