/—/

“Raisk! Kurat! Sinise saatana sarvesai! PER-KE-LE!”
“Mes sa vannud nigu Hippokrates pääle palgapäivä?”
“Nigu tollest viil vähä oless, et mingi Onavald Luuda tuleb seia ja lüüb uma Onamarketi pysti. Just umbes-täpselt tollest a’ast, kui ta toda tegi, hakkas laudast loomi kaduma ka viil!”
“Jajah, mool ka…”
“Krt, esiki vihmaussid om sõnnikuhunnikust pihta pandud, ja nyit läits jälle kaits põssat koos suure persetäie kanadega!”
“Jajaa, paha lugu…”

“PRÖÖÖÖÖT!”
Vägev kõhutuuleiil välisuxe suunast ehmatas kaits talumiist paugupäält pooleldi kainess.
Sinnapoole kiigates ep seletand nonde töntsivõitu silmamunandid esialgu muud kui tulnuka tumedat siluetti. Siis astus tulnuk valguse kätte ja mõlembad ohkisivad kergendatult uma õltsivahuseisse kubemeisse.

“Ah sina, ÖöHulkur – huu, ölkur! Tervitus Kõhutuulte Maa stiilis, irw…” nentis ennist sarvesaiu kirund Joosapat. “Kuis sääl lõunaosariikes Kulgeb ja misse sind seiamaile toob ka?”
“Just toosama Onavald Luuda, keda siin ennist mainiti. Taris om siinkandis olevat Onamarketit ligemalt uuri’. Määsuusk, soole om kah spoonerdamine kylge hakand?” irwitas tulija.
“Mes parata, suuremb osa Harjumaad juba väänab sõnu – esiki moole, vanamihele, nakkas ää.”
“Ega jah…” nõustus HuuÖlkur. “Tarbatu liina pääl om hetkel tuhandeaastane rahu ilma riigita. Ja kuna esiki sääl kuulda olli, et mingisuguline jama om tolle Onamarketiga, tulin seiakanti asja uurima.”
“Naa ta om,” sekkus vestelungi Jaburdai. “Algul ep saand inämb uma talu tooteid myvvä ja siis hakkas kord siit, kord säält pudulojuseid kaduma ka…”
“Hullemb viil – kuulu perrä om juba inemisi ka tiidmädä katte ärä lännu,” lisandas umalt puult Joosapat.
“Pääle kõige muu om viimsel a’al näha old mingeid koomilisi hiigelmesilasi…” pani asjale punni otsa Jaburdai.
“Karm wärk egästahes, ja tolle perrä ma, nigu mainitet, just tulingi. Oki, olge siis terved, ma läen nyit taas…”

“Kummaline tyyp… A’ nu, mes iganes. Võtame viil puultõistku pitsikest, eh?”

/—/

(1 häält, keskeltläbi 5,00 punni 5-st võimalikust)

 Loading ...