Mingi ytelung kõlas naa: annad kuradilisele sõrme, a’ tema, raip, kahmab terve käe.
Tolle ytelungi vällamõtelungi harrastand isik olli kyll äärmusliselt eluvõõras inime.
Kuradit ep huvita nimetet kätukene tegelt yldsegist. Ta om huvitet ohhoopis sõrmusest. No mida ta so käega teeb, egas ta inimsüüjä pole, et nimetet jäset ntx moorima hakkab.
Käe vai sõrme haarab ta ohhoopis tolleperäst, et sõrmust om tylikas kohapääl sõrmest lahti kangutada. Ja kui sõrmuseid juhtub viil hulgemb olema…
Yhtlasi saab ta siis kätte ka käevõru, randmeketi vai liba-Rolexi. Pistab so käe tasku ja hiljemb, koton, kui aiga rohkemb, kisub väärisasjad kyljest. Käe annab põrgukutsadele järada.
Sõnastagem uvvest’: annad kuradilisele sõrme, a’ tema, raip, võtab tegelt aint sõrmuse.

Seega, enne, kui hakkate mingeid vanasõnu vai aferismuseid välla mõtlema, uurige enne elu-elukest kah.

(muhvigi pole veel... oled ehk edimäne hindaja?)

 Loading ...