Eile õhtupoolikul, kellaseierid olid kolme peal, kadus järsku vool ära.
Algul arvasin, et automaatkaitse lülitas kilbist voolu välja (ise ma seda eriti ei uskunud mitte), toimetasin vaikselt oma toimetamisi edasi. Lõpuks läksin siiski kaema: elektrikilp tumm mis tumm – ei mingit vilkumist.
Minu loogika kohaselt ei tohiks energiafirma nädalavahetusel elektrivarustust katkestada, kui just midagi erilist ei toimu (näiteks tulekahju, torm, sõda jne.)
Edasi läheb asi lausa huvitavaks…
Võtsin ennast kokku ja helistasin kõigepealt siis riketesse – automaatvastaja oli tööhoos ja soovitas saata endale SMS-sõnum.
Lõin käega: mobiil rikkis, kust kurat ma SMS-i saadan!?
Ajades näpuga taga energiafirma klienditelefoni numbrit – sinna helistades olin sama loll nagu enne. Automaatvastaja edastas järgmise info: laupäeviti töötab klienditelefon kuni kella 15.00, pärast seda helistada rikete puhul rikketelefonile.
Surnud ring, või mis?

Saksamaa vajab gaasi.
Eelmises Euroopa kodusõjas said kõik enda varud ära kasutatud.
Tõsi küll, koonduslaagrites.
Saatsid füüreri kinnisidee najal valitud rahva teatud kambritesse ja keerasid gaasikraanid lahti.
Jama selles, et kui oleks teatud gaasi maksumusest, oleksid nad lihtsalt arve esitanud.
Nüüd on sakslased hädas: tuleb osta Venemaalt gaasi, sedagi kõrge hinnaga.
Aidakem siis neid.
Söögem hapukapsast.
Nädala pärast, teisipäeval, on rahvusvaheline vastlapäev, kus venelased pliine õgivad, eestlased hernesuppi lürbivad ja sakslased gaasi korjavad.
Zeppeliinidesse.
Las tarivad õhu kaudu oma gaasi.

Läks aega, mis ta läks, aga …
No mitte sedapidi…
Aga siiski…
Järje korras, palun!
Ühel õhtul, enne magamakeeramist kuulsin mingit kribinat.
Vaatasin ringi, ei olnud midagi ega kedagi.
Kehitasin õlgu: ju siis meelepete oli.
Järgmisel ööl kuulsin juba krabinat.
Ärkasin selle peale üles.
Ei kippu ega kõppu.
Meenus vaid, et unes nägin rahahunnikut.
Siis vähkresin päikesetõusuni välja.
Kui hommikul sahvrisse kohvikoort tooma läksin, kuulsin üminat.
Nagu Saksa Focke-Wulf pikeeriks enne pommilaadungi väljalaset.
Ega sellega nalja polnud.
Alateadlikult…
Vajutasin juba peanupu õlgade vahele, et seejärel selg küüru tõmmata, kui nägin…

…Teda: palvetavat ümisejat.
Väga kiire sell, kui ma teda järgmisse kaadrisse püüdsin, oli ta juba all poseerimas:

Eks ole nunnu teine…

Süüa tahtsin. Keedutuhleid.
Selleks läksin mina.
Maa alla.
Keldrisse nohh.
Sai sügisel sinna juurikaid viidud.
Aga kelder hämar.
Hakkasin siis juurikaid ämbrisse tõstma – tuhlid kõigepealt ja siis porknad…
Pagan…

Kurat neid hiiri võtaks!

Läksin mina, vaene mehikene, metsa seenele.

Kõndisin metsateel ja mõlgutasin omi mõtteid.

Kui metsa jõudsin ja parajasti ümbrust tajuma hakkasin, pidin perse peale maanduma.

Pilgutasin mitu korda oma silmi, raisk ei tahtnud ära ka kaduda.

Esimene mõte oli hüüda naabrimeest, et küsida talt delikaatselt: “Katsu, palun, oma peakest! On alles? On! Siis, palun, katsu oma kõrvu! On alles? Olemas! Kuidas ninaga on? Alles? Jah! Aga jalgevahe? Mehe au?…”

Teine mõte oli: “Ega see minu oma ole?”

Katsusin oma kolmandat jalga ja ohkasin kergendatult: “Ei ole!”

Nüüd olen näidanud seda pilti kõigile tuttavaile.

Mitte keegi pole omaks võtnud.

Kui nüüd keegi peaks selle ära tundma kui enda oma, andku aga teada kommentaaridesse.