Tuli ei piä jo tingimade ollema leegi vai Schnappsi kujul. Mulle om tuu alati seostunu’ ka näitusess sinepi, chili, wasabi vai muu taolisega.
Pildilollev, nõrgembit inemisi rüükmä-panev roog valmisi ütskõrd improvisatsiuuni käigun.
Võtse kukli, puulitasi’ lapiti är.
Ütele puulele sattusi’ või ja viil juustu.
Sinna pääle törts wasabi-pastat (rohkemb ku pildil nättä om).
Tõisele puulele määnekist moosi.
Sis pani’ puule kokku.
Tõstse suu äärde.
Avasi’ nimetetu supimulgu.
Aukasi’ kõrraliku tüki ja nakse närimä.
Lihtne jo?

Muu’ tulise’ omma koskil sääl >>

Tiidüperrä olliva’ vana’ eestlase’ ebäuskilku’, näitusess mõtseläjit es tohtinu’ õige nimega üidä. Ikke nii, et karu olli mõtsaott ja susi olli võsavillem jne. Peläti, et mudu tulleva’, raisa’, ja virutava’ su tuhli’ keldrist är nink järävä’ pastla puruss…
Poliitiline korrektsus om tolleperrä ilmsest määneki uus- ehk neo-ebäusk? Ainult et… Täämbäse päivä’ eestlase’ enämb nii ebäuskliku’ ei olle – ütlevä’ otse nink õige nimegä. Mõni ütsik pugejas muduki vällä arvatu’.
Näitusess neeger om ikke neeger, mitte määneki nähtäv vähämbüs vai muu afroiinlane.

Seoksen ACTA vai muu PASAga jälleki.
Loll inemine arrastap kõigist näist sääduksist nink piiranguist oolimata piratismust edasi, nink ääl juhul lätt tolle iist ehk esiki istma vai kiäkit.
Tark inemine aint irwap oma õllevahuksede abemetuusti, pruugip piramisess krüptot, proxyt, egätsugu süsteemi är-petvit nippe egä jää vahele. Paremba võimalukse puudel nakava asja’ levima kasvai mälupulga pääl.
Kõikse targemb inemine ei tarvitseki pirada, kuna tä ei vaja kõikvärki suurkorpide toodetu’ saasta. Ja õige kah, et ei vaja egä tarbi. Säänest sitta ei taha sis ka, ku pääle masstass. Kapitali õllekannupoisikse’ las ikevä’. Sest:

Pets ja Olts noogutasid rahulolevalt. Ärps nentis: “Vanasti ikka osati muusikat teha.”
“See praegune piiks-piiks-tümm piiks-piiks-tümm-tümm-tümm ei kõlba kuhugi,” imiteeris ta vägagi sarnaselt pooles Linnutee galaktikas ülipopulaarset muusikastiili. Ja lisas põlastavalt: “Masinamuusika!”
/—/
“Olgu, kuhu me jäimegi?” kostis nüüd Oltsi hääl tagaistmelt. “Mis siin muusikast rääkida, laulusõnadki on sellised, et karju appi. Ei mõtet, ei sisu, heal juhul ajavad ehk hobuse hirnuma.”
“Sina puuk! Su lakaluuk, mu kakaluuk! Su supp mu suus, tuliuus! Basuuk, basuuk, basuu-uu-uu-uuk!” ulgus Pets, ahvides järele viimase supelstaarisaate võidulugu. “Hullem kui hullu pagari unenägu!” (loe siit, siit ja siit lähämbält)

Pääleki, nigu ööldässe Daodejingin, L elik 50. päätükin:

kuuldavasti see kes hästi elu kasutab
liigub mööda maad
tiiger ninasarvik pole hirmsad
kohtab sõjameest
relvad pole pelgusväärsed

ninasarvikul ei ole kohta
kuhu lüüa oma sarv
tiigril ka ei ole kohta
kuhu küüsi suruda
sõjamehel pole kohta
kuhu relvi torgata
miks see nõnda on
sest ei ole temas surma

Sammal teemal: Mõttelünk vol. 59

Mõtli seia manu kribada määnekist juttu irmust, a’ aiga väegäde ei olle. Pereissi värgens, eriti ku kuuvanune pädäjäne ka koton om. A’ nuh, olle’ jo irmust joba kirjotanu’ ütskõrd. Loe isi säält >

Ja viil üts asi: kiä mäle(s)täp jala-teemade kribatu’ katkendit määneksist jutujublust, sis suure surmaga puuless tei kogo värgensi enämb-vähämb valma nink pistse nettuksede är kah. Kedä määnekil seletamatumbal põhjuksel piäss uvitama, või minnä nink lugida säält > (edimäne osa om kõige all).

HHHHHHHH – säält > lövvät lisä.

Üle pika aa telkarit silmitseden jäi’ mõtlima, et miks ei tettä pääaigu üldse realistlise sisu ja eriti realistlise lõpuga vilme nink sarju? Säändsit, kon sarimõrvar mõistetasse õigess, pangarüüvle’ pääsvä’ miilitsa kääst õnnelikult är, armastajapaarest saava’ paadialukse’ nink narkari’, politikaan irvitap skandaalest oolimata pejju nink om poliitikan edasi… Et cetera.
Eskapism? Tegelikkus om liiga ull, et toda viil vilmi üle kanda?

Liiga palju värve
- midagi ei näe.
Liiga palju hääli
- midagi ei kuule.
Liiga palju maitseid
- midagi ei tunne.

(Daodejing, Tõnn Sarve tõlge)

Lui mia-mihike ütspäiv üte inemise ploogast, kuis tä kangest’ imustap, et kõik korradi usklise’ nink uskmatu’ saass omi pühi pidädä sis, ku tahva’, ja tollejuuren saass viil vaba’ päivä’ kah. Päält nättä oless nigu normull jutt (nu enämb-vähämb), a ligembalt mõtlema nakaten tulli silme ette, kuda egäl puul enämb polesski sis muud ku üts peräkõrdne praasnik nink pralle. Nu kuda saass viil koskil elädä sis?
Muku üts jõul, uusaasta, Aadu vai Jossi sünnipäiv, muu’ lihavõtte’ ja mardipäivä’ ütstõise otsa. Üte lõpp om tõise algus. Satanisti’ ja ullkristlakse’ võtava’ läbisegi viina nink missaveini. Ateisti’ kummardava’ Suure Asotsialistliku Toobrirevulutsiuuni juubilänni. Sinna vahele kõrraldava’ Prohveti Parra Pügamise Vennaskonda kuuluva’ moslemiäärmuslase’ endä muhameedlikku parasiidi-paradiisi saatmise, liinaviletsukse oone õhku laskmise näol. Tollejuuren võtava’ nä mõistagi kaasa ka liinapää ja liinaviletsukse endä. Sis toimuva’ sõaväe, omode, kassitapjite, vanaemäde ja tiiä viil kelle paraadi’. Õige’ juudi’ piävä’ hanukkat, libajuudi’ hallucausti-ikuprallet. Kõrd om keskpärakonna, kõrd kehvormikate parteiaastapäiv… Mes kõik viil, kes kõik viil, kon kõik viil… 24/7/365 om koskil ikke mõni läbu vai muu koleja-elüne leinakoosolek.
Ullemb viil – ei saa omku tühü sõita egä õdagu kotto. Kõik tanuma’ nink platsi omma reserviirdu mõne tähtpäivä pidämisess nink egäst otsast turvade-mentide avituksel kinni kliisterdetu’.
Tahass õdagu aigun pere vai kallimaga resturaani vai kõrtsu süümä minnä? Ei saa – reserviirdu. Sammamuudu tiatri’, kinu’, lõbumaja, tivoli, kerko’ jne jne…
Tahass üüse magada? Jälle ei saa, sest käen om määneki järjekõrratne uusaasta vai muu must missa. Ja toda piätäss otse loomalikult just sinu akna takan.
No ei saa jo kodagimuudu elädä säändsen liinan, eksole?

Saadass kogo liina korradile ja lääss koskile Saku taade mõtsa kannistikku elämä, erakmungass kasvai? Kossa tollega, sinnagi jõvvava’ pralletaja’ su kaala pääle istma. Edimäsenä tule kari osse, pejun loosung “Joome ära!” nink nakava sündimise päivä pidämä. Näije perän tuleva’ prügimahvia priitahtliku’ orja, pejun loosung “Teeme ära!” nink nakava koristama eelmisist jäänü’ sodi, endäl Psilocybe semilanceata mõjul irmsa’ silmä’ pahupäidi pään. Vahepääl kolava’ sääl su kannistikun viil egätsugu jahimihe’ nink muu’ oorajäägri’. Näije perän tulleva’ sõaväe esindaja’ ja nakava punaarmee aastapäivä puhul aubitsaga kõmmutama just toda kändu, mille pääl sina paraviisi mõtlustat. Pääle kasti viina per kärss är juumist, muduki mõista.
Õud-uni.

Mnjah. Mõni es olleki vast kuulnu ütelungi “elä isi ja lase tõisil ka elädä!” – tuu käi antud juhul just eriti egätsugu multikulti apologeetide kohta. Arvate, et nä’ apologeedi’ üritässivä kogo tolle lärmi keskelt ka vahel koskile kõrbe puhkusele sõita ja närve puhata? Ohhei! Nä lähvä’ ohhoopis ullutohtre manu nink lasva’ endäle mõlemba kannika sihe topeltlaksu rahustit susata, sis lähvä’ uvvest’ tolle kisa nink käräjite keskele, sest multikulti om jo niiiiii tore asi!
Mõstu’ ajuga homo europaeus om üts irmus nink arvusaijamatu eläjäne.

Hmm, olle’ vast koskil konagi joba ütte multikulti laadset asja näinü’. Nõukogude “kultuura”. Esiki tuu es olnu’ nii ull, ku nüit Jevropa Liidu aigu tuless, juhul, ku multikulturnike märg unenägu teoss saass…
Nu a eks JL olleki jo NL-i peräntulija. Mantliperijä.
Õpilane om õppajast kaugembale jõudnu’. Mõni idämaine sensei oless vast säändse üle uhke.
Ainult et…